Vennad!

Vennaarmastus jäägu kindlaks! Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid. Pidage meeles vange, nagu te oleksite kaasvangid, ja kurja kannatajaid, sest ka teie olete alles maises ihus.

Kõikide juures olgu abielu au sees ja abieluvoodi rüvetamata, sest Jumal nuhtleb hoorajaid ja abielurikkujaid!

Teie eluviis olgu rahaahnuseta; jääge rahule sellega, mis teil on, sest tema on öelnud: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” Nii võime julgesti öelda: „Issand on minu abimees, minul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?”

Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna; pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk!

Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!

See on Jumala sõna.

Psalm	Ps 27 [26]:1, 3, 5, 8b–9abc (℟: 1a)

℟R. Issand on mu valgus ja mu pääste.

Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma?

Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema?　℟

Kui sõjavägi seab leeri mu vastu,

ei karda mu süda;

kui sõda puhkeb mu vastu,

selleski ma loodan tema peale.　℟

Sest ta peidab mind oma majasse

kurjal ajal,

ta peab mind salajas oma telgi pelgupaigas,

ta tõstab mu üles kaljule.　℟

Ma otsin, Issand, sinu palet.

Ära peida oma palet minu eest,

ära tõuka enesest vihas oma sulast!

Sina olid mu abi, ära lükka mind ära.　℟

Halleluuja	vrd Lk 8:15

℟ Halleluuja.

Õndsad on need, kes Sõna heas ja kaunis südames säilitavad

ning kannatlikkuses vilja kannavad.

℟ Halleluuja.

Evangeelium

✠　Lugemine püha Markuse evangeeliumist

6:14–29

Sel ajal:

Kuningas Heroodes sai kuulda – Jeesuse nimi oli ju saanud juba tuntuks –, et öeldi: „Ristija Johannes on üles äratatud surnuist ja seepärast toimivad tema kaudu imeväed.” Aga teised ütlesid, et ta on Eelija, aga teised, et prohvet nagu üks prohveteist. Aga Heroodes ütles sellest kuuldes: „Seesama Johannes, kelle pea ma lasksin maha raiuda, tema on äratatud üles!”

Heroodes ise oli lasknud Johannese kinni võtta ja aheldanud ta vanglasse Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast, kellega Heroodes oli abiellunud; sest Johannes oli Heroodesele öelnud: „Sa ei tohi pidada oma venna naist!” Aga Heroodias kandis ta peale viha ja tahtis teda tappa, ent ei saanud, sest Heroodes kartis Johannest, teades ta olevat õige ja püha mehe, ning kaitses teda. Ja kui ta Johannest kuulas, jäi ta tihti kõhklema, ning kuulas teda meeleldi.

Aga paras päev tuli siis, kui Heroodes tegi oma sünnipäeval pidusöögi oma ülikuile ja tuhatnikele ja Galilea peameestele. Ja Heroodiase tütar astus sisse ja tantsis. See meeldis Heroodesele ja pidulistele nii, et kuningas ütles tüdrukule: „Küsi minult, mida sa iganes tahad, ja ma annan sulle!” Ja ta tõotas ja vandus temale: „Mida sa iganes küsiksid, ma annan sulle, kas või poole oma kuningriigist!” Ja tüdruk läks välja ja ütles oma emale: „Mida ma küsiksin?” Aga too ütles: „Ristija Johannese pead!”

Ja ta tuli kohe varmalt kuninga juurde sisse ja küsis: „Ma tahan, et sa otsekohe annad mulle vaagnal Ristija Johannese pea!” Ja kuningas jäi üsna kurvaks, kuid vannete ja piduliste pärast ei tahtnud ta olla tüdruku vastu hoolimatu. Ja kuningas läkitas kohe timuka käsuga tuua Johannese pea. Ja too läks, lõi vanglas tal pea otsast ning tõi ta pea vaagnal ja andis selle tüdrukule ja tüdruk andis selle oma emale.

Ja kui Johannese jüngrid said sellest kuulda, tulid nad ja viisid ta surnukeha ära ning panid selle hauakambrisse.

See on Issanda sõna.