Mina, Toobit, käisin tõe ja õiguse teed kogu oma eluaja. Ma tegin palju häid tegusid oma vendadele ja rahvale, kes koos minuga olid pidanud minema assüürlaste maale Niineve linna.

Nelipühade pidupäeval, mis on seitsme nädala püha, oli mul hea söömaaeg, ja ma istusin sööma. Nähes nüüd rohkeid roogasid, ütlesin ma oma pojale: „Mine, ja kui sa leiad mõne meie vendadest, kes midagi vajab, kes Issanda peale mõtleb, siis too ta siia! Vaata, ma ootan sind!”

Ta tuli tagasi ning ütles: „Isa, keegi meie soost on kägistatud ja heidetud turule.”

Siis mina, enne kui ma midagi maitsesin, tõusin kiiresti ja viisin surnukeha ühte kotta, seniks kui päike loojub. Ma tulin tagasi, pesin ennast ja sõin leinates oma leiba. Mulle meenus Aamose ennustus, kuidas ta oli ütelnud: „Teie pühad muutuvad leinaks ja kõik teie rõõmud nutulauludeks!” Ja ma nutsin.

Kui päike oli loojunud, siis ma läksin, kaevasin haua ning matsin ta maha. Aga naabrid naersid, üteldes: „Ta ei karda enam, et teda selle teo pärast tapetakse! Ta pidi põgenema, aga vaata, ta matab jälle surnuid!”

See on Jumala sõna.

Psalm	Ps 112 [111]:1–2, 3–4, 5–6 (℟: 1a)

℟R. Õnnis on mees, kes kardab Issandat. või Halleluuja.

Õnnis on mees, kes kardab Issandat,

kellele väga meeldivad ta käsud.

Võimsaks saab tema seeme maa peal,

õiglaste sugu õnnistatakse.　℟

Vara ja rikkus on tema kojas

ja tema õigus püsib ikka.

Pimeduses tõuseb õiglastele valgus,

armuline ja halastav ja õige.　℟

Õnnis on mees, kes on armuline ja annab laenuks,

kes oma asju ajab õigluses.

Sest ta ei kõigu iialgi;

igaveseks mälestuseks jääb õige.　℟

Halleluuja	vrd Ilm 1:5

℟ Halleluuja.

Jeesus Kristus, kes Sa oled ustav tunnistaja, esikpoeg surnuist,

Sa armastasid meid ning pesid meie patud oma verega.

℟ Halleluuja.

Evangeelium

✠　Lugemine püha Markuse evangeeliumist

12:1–12

Sel ajal:

Hakkas Jeesus ülempreestritele, kirjatundjatele ja vanematele mõistu rääkima:

„Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile.

Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid.

Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: „Ehk nad häbenevad mu poega!?” Need rentnikud aga rääkisid omavahel: „Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!” Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja.

Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte.

Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!? See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.”

Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, ent kartsid rahvahulka. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes ta sinnapaika.

See on Issanda sõna.