Neil päevil:

Issand rääkis Moosesega [Paarani kõrbes], öeldes: „Läkita mehi uurima Kaananimaad, mille ma annan Iisraeli lastele; igast nende vanemate suguharust läkitage üks mees, igaüks neist olgu vürst!”

Ja neljakümne päeva pärast tulid mehed tagasi maad kuulamast. Nad tulid ning läksid Moosese ja Aaroni ja kogu Iisraeli laste koguduse juurde Paarani kõrbe Kaadesisse ning tõid sõnumeid neile ja kogu kogudusele ja näitasid neile maa vilju. Ja nad jutustasid temale ning ütlesid: „Me jõudsime sellele maale, kuhu sa meid läkitasid. See voolab tõesti piima ja mett, ja siin on selle viljad. Kuid rahvas, kes elab maal, on tugev, ja linnad on kindlustatud ja väga suured. Me nägime seal ka Anaki järeltulijaid. Lõunamaal elavad amalekid, mäestikus elavad hetid, jebuuslased ja emorlased, mererannas ja Jordani ääres elavad kaananlased.”

Siis Kaaleb vaigistas rahvast Moosese ees ja ütles: „Mingem siiski sinna ja vallutagem see, sest me suudame selle alistada!” Aga mehed, kes olid käinud koos temaga, ütlesid: „Me ei või minna selle rahva vastu, sest ta on meist vägevam.”

Ja nad levitasid Iisraeli laste ees laimu maa kohta, mida nad olid uurinud, öeldes: „Maa, mille me uurides läbi käisime, on maa, mis neelab oma elanikud, ja kogu see rahvas, keda me seal nägime, on pikakasvulised inimesed. Me nägime seal hiiglasi, Anaki poegi hiiglaste soost: me olime iseendi silmis nagu rohutirtsud ja samasugused olime meie ka nende silmis.” Siis terve kogudus tõstis valjusti häält ja rahvas nuttis sel ööl.

Ja Issand rääkis Moosesega ja Aaroniga, öeldes: „Kui kaua peab mul olema kannatust selle halva kogudusega, kes nuriseb mu vastu? Iisraeli laste nurinaid, kuidas nad nurisevad mu vastu, ma olen kuulnud. Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, on Issanda sõna, et nõnda nagu te minu kuuldes olete rääkinud, nõnda ma teen teiega! Siia kõrbe langevad teie kehad, kõik teie äraloetud, nii palju kui teid on, kahekümneaastased ja üle selle, kes on nurisenud mu vastu. Ükski teist ei pääse sellele maale, mille pärast ma oma käe olen vandudes üles tõstnud, et ma asustan teid sinna, peale Kaalebi, Jefunne poja, ja Joosua, Nuuni poja. Vastavalt päevade arvule, mis te uurisite seda maad, nelikümmend päeva, iga päeva kohta aasta, peate te kandma oma pattu nelikümmend aastat ja tundma minu vastupanu. Mina, Issand, olen rääkinud! Tõesti, seda ma teen kogu selle halva kogudusega, kes on kogunenud mu vastu: nad peavad hukkuma selles kõrbes ja surema seal!”

See on Jumala sõna.

Psalm	Ps 106 [105]:6–7a, 13–14, 21–22, 23 (℟: 4a)

℟R. Mõtle meile, Issand, oma head meelt mööda oma rahva vastu! või Halleluuja.

Me oleme pattu teinud nagu meie esiisad,

me oleme teinud paha ja olnud õelad.

Meie esiisad Egiptuses ei saanud õieti aru su imetegudest.　℟

Kuid varsti nad unustasid tema teod

ega jäänud ootama tema nõuandmist.

Suur himu süttis neil kõrbes

ja nad kiusasid Jumalat tühjal maal.　℟

Nad unustasid Jumala, oma päästja,

kes oli teinud suuri asju Egiptuses,

imetegusid Haami maal,

kardetavaid tegusid Kõrkjamere ääres.　℟

Siis ta lubas nad hävitada,

kui poleks olnud Moosest, ta valitut,

kes astus kaljulõhes ta palge ette,

et ära pöörata tema vihaleeki hukatust toomast.　℟

Halleluuja	Lk 7:16

℟ Halleluuja.

Meie seas on tõusnud suur prohvet

ja Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest.

℟ Halleluuja.

Evangeelium

✠　Lugemine püha Matteuse evangeeliumist

15:21–28

Sel ajal:

Jeesus lahkus sealt ning läks varjule Tüürose ja Siidoni aladele. Ja vaata, üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.” Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi.

Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!”

Tema vastas: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.”

Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!”

Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.”

Ent tema ütles: „Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.”

Siis Jeesus vastas talle: „Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.

See on Issanda sõna.