Neil päevil:

Mooses sirutas oma käe mere kohale ja Issand laskis mere taanduda tugevast idatuulest kogu öö ning tegi mere kuivaks – vesi lõhenes. Ja Iisraeli lapsed läksid läbi mere kuiva mööda ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool. Ja egiptlased ajasid neid taga ning tulid neile järele, kõik vaarao hobused, tema sõjavankrid ja ratsanikud, keset merd.

Kui saabus hommikune vahikord, siis Issand vaatas egiptlaste leeri peale tule- ja pilvesambast, ja viis egiptlaste leeri segadusse. Ja ta kiilus kinni nende sõjavankrite rattad ning takistas nende sõitu. Siis ütlesid egiptlased: „Põgenegem Iisraeli eest, sest Issand sõdib nende poolt egiptlaste vastu!”

Aga Issand ütles Moosesele: „Siruta oma käsi välja mere kohale, et vesi tuleks tagasi egiptlaste, nende sõjavankrite ja ratsanike peale!” Ja Mooses sirutas oma käe välja mere kohale ning koiduajal meri pöördus tagasi oma paika, egiptlased aga põgenesid sellele vastu; ja Issand paiskas egiptlased keset merd. Ja vesi tuli tagasi ning kattis sõjavankrid ja ratsanikud, kogu vaarao sõjaväe, kes oli tulnud neile merre järele; ei jäänud neist üle ühtainsatki. Iisraeli lapsed aga läksid kuiva mööda läbi mere, ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool.

Nõnda päästis Issand sel päeval Iisraeli egiptlaste käest ja Iisrael nägi egiptlasi surnuina mere rannal. Ja Iisrael nägi seda suurt kätt, mida Issand näitas egiptlastele, ja rahvas kartis Issandat ning nad uskusid Issandat ja Moosest, tema sulast.

Mooses ja Iisraeli lapsed laulsid siis Issandale selle laulu; nad ütlesid nõnda:

See on Jumala sõna.

Psalm	2Ms 15:8–9, 10 ja 12, 17 (℟: 1b)

℟R. Laulgem Issandale, sest Tema on Ülikõrge!

Su vihapuhang paisutas vee,

vallina seisis voolus,

vood tardusid mere südames.

Vaenlane mõtles: „Ajan taga, võtan kinni,

jaotan saagi – mu hing täitub sellest.

Tõmban oma mõõga, oma käega hävitan nad.”　℟

Sina puhusid tuult, meri kattis nad,

tinana vajusid nad võimsasse vette.

Sina sirutasid oma parema käe, maa neelas nad.　℟

Sa viid selle ja istutad oma pärisosa mäele,

paika, mille sina, Issand, oled teinud oma asupaigaks,

pühamusse, Issand, mille valmistavad sinu käed.　℟

Halleluuja	Jh 14:23

℟ Halleluuja.

„Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna,” ütleb Issand,

„ja minu Isa armastab teda ja me tuleme tema juurde.”

℟ Halleluuja.

Evangeelium

✠　Lugemine püha Matteuse evangeeliumist

12:46–50

Sel ajal:

Kui Jeesus alles rääkis rahvahulkadele, vaata, siis seisid tema ema ja vennad väljas, otsides võimalust temaga rääkida. Aga keegi ütles talle: „Vaata, su ema ja su vennad seisavad väljas ja tahavad sinuga rääkida!”

Tema aga kostis teate toojale: „Kes on mu ema ja kes on mu vennad?”

Ja sirutades käed jüngrite poole ütles ta: „Ennäe, mu ema ja mu vennad! Sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema.”

See on Issanda sõna.