Kord kui kuningas istus oma kojas ja Issand oli andnud temale rahu kõigist ta vaenlasist ümberkaudu, ütles kuningas prohvet Naatanile: „Vaata ometi, mina elan seedripuust kojas, aga Jumala laegas asub telgiriide all!”

Ja Naatan ütles kuningale: „Mine tee kõik, mis sul südame peal on, sest Issand on sinuga!”

Aga selsamal ööl sündis, et Naatanile tuli Issanda sõna, kes ütles: „Mine ja ütle mu sulasele Taavetile: Nõnda ütleb Issand: Kas sina tahad ehitada mulle elamiseks koja? Ma olen sind võtnud karjamaalt lammaste ja kitsede järelt, et sa oleksid vürstiks mu rahvale Iisraelile. Ja ma olen sinuga olnud kõikjal, kus sa oled käinud, ja olen sinu eest hävitanud kõik su vaenlased. Ma tahan teha sinu nime suureks, võrdseks suurimate nimedega maa peal. Ja ma tahan määrata paiga oma Iisraeli rahvale ja teda nõnda istutada, et ta võib elada oma kohal ega pea enam kartma; ja pöörased inimesed ei tohi teda enam vaevata nagu varem ja nagu sel ajal, kui ma seadsin kohtumõistjaid oma Iisraeli rahvale; ja ma annan sulle rahu kõigist su vaenlasist.

Ja Issand kuulutab sulle, et Issand annab sulle järeltuleva soo. Kui su päevad täis saavad ja sa puhkad koos oma vanematega, siis ma lasen pärast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi. Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks!

Ja su sugu ning su kuningriik püsivad su ees igavesti, su aujärg on kinnitatud igaveseks.”

See on Jumala sõna.

Psalm	Ps 89 [88]:2–3, 4–5, 27 ja 29 (℟: vrd 2a)

℟R. Issand, ma laulan su heldusest igavesti.

Ma laulan Issanda heldusest igavesti,

ma kuulutan oma suuga su ustavust põlvest põlve.

Sest ma ütlen: „Igaveseks sa ehitasid helduse,”

taevastesse sa rajasid oma ustavuse.　℟

„Ma olen teinud lepingu oma valituga,

ma olen oma sulasele Taavetile vandunud:

Ma kinnitan su soo igaveseks

ja ehitan su aujärje põlvest põlve.”　℟

Tema hüüab mind: Sina oled minu Isa,

mu Jumal, mu päästekalju!

Ma hoian oma helduse temale igavesti

ja mu leping temaga jääb püsima.　℟

Halleluuja	Halleluuja

℟ Halleluuja.

Särav koidik, igavese valguse hiilgus ja õigluse päike,

tule ja valgusta neid, kes elavad pimeduses ja surma varjus.

℟ Halleluuja.

Evangeelium

✠　Lugemine püha Luuka evangeeliumist

1:67–79

Sel ajal:

Sakarias sai täis Püha Vaimu ja rääkis prohvetina:

„Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost, nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi – päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad, et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut, vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile. Nõnda ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad.

Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama, et anda tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest. See paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus, see suunab meie jalgu rahuteele.”

See on Issanda sõna.