Lugemine apostlite tegude raamatust |
2:14a, 36–41 |
Nelipühapäeval ütles Peetrus juutidele:
„Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!”
Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: „Mida me peame tegema, mehed-vennad?”
Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni. Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.”
Veel paljude muudegi sõnadega veenis Peetrus neid ja manitses: „Laske end päästa sellest sõgedast sugupõlvest!” Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest.
See on Jumala sõna.
Psalm |
Ps 33 [32]:4–5, 18–19, 20 ja 22 (℟: 5b) |
℟R. Issanda heldus täidab maa. või Halleluuja.
Sest Issanda sõna on õige,
kõik tema tööd on tehtud ustavuses.
Tema armastab õigust ja õiglust;
Issanda heldus täidab maa. ℟
Vaata, Issanda silm on nende peal,
kes teda kardavad ja tema heldust ootavad,
et tema tõmbaks nende hinge välja surmast
ja hoiaks neid elus näljaajal. ℟
Meie hing ootab Issandat,
meie abi ja meie kilp on tema.
Sinu heldus, Issand, olgu meie peal,
nõnda nagu me ootame sind! ℟
Soovi korral võib lugeda sekventsi:
Kristlased laulavad Paasatallele
ülistuslaulu ja kiitusi.
Tall lunastas lambad:
Süüta Kristus lepitas
patused Isaga.
Surm ja elu
on imekspandavalt võitluses:
Elu valitseja, surnuna, valitseb elavana.
Ütle meile, Maarja,
mida sa nägid teel?
Elava Kristuse hauda:
ja nägin ülestõusnu au,
inglitest tunnistajaid,
surilina ja riideid.
Kristus, minu lootus, on üles tõusnud:
Teie ees läheb Galileasse.
Me teame, et tõesti Kristus
on surnuist üles tõusnud:
Võitja Kuningas, halasta meie peale!
Halleluuja |
Ps 118 [117]:24 |
℟ Halleluuja.
See on päev, mille Issand on teinud:
ilutsegem ja rõõmutsegem temast!
℟ Halleluuja.
✠ Lugemine püha Johannese evangeeliumist |
20:11–18 |
Sel ajal:
Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis, ja need ütlesid talle: „Naine, miks sa nutad?”
Tema vastas neile: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.”
Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles talle: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?”
Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: „Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.”
Ja Jeesus ütles talle: „Maarja!”
Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: „Rabbuuni”, see tähendab „Õpetaja”.
Jeesus ütles talle: „Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.”
Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: „Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.”