Neil päevil:

Apostlid ja vennad, kes elasid mööda Juudamaad laiali, said kuulda, et ka paganad olid Jumala sõna vastu võtnud. Kui nüüd Peetrus tuli üles Jeruusalemma, riidlesid ümberlõigatud temaga: „Sina oled astunud sisse ümberlõikamata meeste juurde ja söönud koos nendega!” Siis Peetrus hakkas rääkima ja seletas neile järgemööda kõik:

„Mina olin Joppe linnas palvetamas ja nägin nagu endast ära olles nägemuse: üks anum, mida lasti nelja nurka pidi taevast maa peale, laskus nagu suur lina ja tuli otse minu ette. Ja kui ma seda ainiti vaatasin, nägin ma ilmamaa neljajalgseid ja metsloomi ja roomajaid ja taeva linde.

Aga ma kuulsin ka häält mulle ütlevat: „Tõuse, Peetrus, tapa ja söö!” Aga mina ütlesin: „Ei ilmaski, Issand, sest minu suust ei ole veel kunagi sisse läinud midagi keelatut ega rüvedat!” Hääl taevast ütles aga teist korda: „Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!” See sündis kolm korda, ja kõik tõmmati jälle üles taevasse.

Ja ennäe, otsekohe seisis koja ees, kus me olime, kolm meest, kes olid läkitatud Kaisareast minu juurde. Aga Vaim ütles mulle, et ma läheksin nendega kaasa ilma kõhklemata. Minuga tulid koos ka need kuus venda ja me läksime selle mehe majja. Ja tema jutustas meile, kuidas ta oli näinud inglit oma majas seismas ja ütlemas: „Läkita mehi Joppesse ja kutsu Siimon, kelle hüüdnimi on Peetrus. Tema räägib sulle sõnu, mille läbi sina ja kogu su pere saate päästetud.”

Kui ma siis hakkasin rääkima, langes Püha Vaim nende peale nii nagu meiegi peale alguses. Siis tuli mulle meelde Issanda sõna, kuidas ta ütles: „Johannes ristis küll veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga.” Kui nüüd Jumal on andnud neile samasuguse anni kui meilegi, kes me usume Issandasse Jeesusesse Kristusesse, kes olen siis mina, et ma oleksin võinud Jumalat keelata?”

Seda kuuldes nad rahunesid ja andsid Jumalale au, üteldes: „Siis on Jumal ka paganatele andnud meeleparanduse eluks.”

See on Jumala sõna.

Psalm	Ps 42 [41]:2–3; 43[42]:3, 4 (℟: vrd 41:3a)

℟R. Mu hing januneb sinu järele, elava Jumala järele. või Halleluuja.

Otsekui hirv igatseb veeojade järele,

nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!　℟

Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele;

millal ma tulen ja näen Jumala palet?　℟

Läkita oma valgus ja oma tõde,

need juhatagu mind,

need viigu mind sinu pühale mäele ja su hoonetesse.　℟

Et ma tuleksin Jumala altari äärde,

Jumala ette, kes on mu ülim rõõm,

ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal!　℟

Halleluuja	Jh 10:14

℟ Halleluuja.

„Mina olen hea karjane,” ütleb Issand,

„ma tunnen oma lambaid ja minu lambad tunnevad mind.”

℟ Halleluuja.

Evangeelium

✠　Lugemine püha Johannese evangeeliumist

10:1–10

Sel ajal ütles Jeesus:

„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, see on varas ja röövel. Aga kes läheb sisse uksest, on lammaste karjane. Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja. Kui ta on kõik omad välja ajanud, käib ta nende ees ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält. Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.”

Selle võrdumi rääkis Jeesus neile, nemad aga ei mõistnud, mis see tähendab, mida ta neile rääkis.

Siis ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mina olen uks lammaste jaoks. Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud. Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.”

See on Issanda sõna.

✠　Lugemine püha Johannese evangeeliumist

10:11–18

See on Issanda sõna.