Vennad!

Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks, kelle teenriks ma olen saanud Jumala korralduse järgi, mis mu kätte on antud teie heaks, et teile täielikult kuulutada Jumala sõna, seda saladust, mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest, nüüd on aga avaldatud tema pühadele, kellele Jumal tahtis teada anda, mis on selle saladuse kirkuse rikkus kõigi rahvaste seas; see on – Kristus teie sees, kirkuse lootus. Meie kuulutame teda, manitsedes iga inimest ja õpetades iga inimest kogu tarkuses, et seada iga inimest Jumala ette täiuslikuna Kristuses. Selleks ka mina näen vaeva ja võitlen tema jõu toimel, mis minus on tegev väega.

See on Jumala sõna.

Psalm	Ps 34 [33]:2–3, 4–5, 6–7, 8–9 (℟: 5)

℟R. Issand tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest.

Ma tänan Issandat igal ajal,

alati on tema kiitus minu suus.

Issandast kiitleb mu hing.

Viletsad kuulevad ja rõõmutsevad.　℟

Ülistage Issandat koos minuga

ja tõstkem üheskoos kõrgeks tema nimi!

Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle

ning tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest.　℟

Kes tema poole vaatavad säravad rõõmust

ja nende palgeile ei tule kunagi häbi.

Siin see armetu hüüdis, ja Issand kuulis

ning päästis tema kõigist ta kitsikustest.　℟

Issanda ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad,

ja ta vabastab nad.

Maitske ja vaadake, et Issand on hea!

Õnnis on mees, kes tema juures pelgupaika otsib.　℟

Halleluuja	Jh 13:34

℟ Halleluuja.

„Ma annan teile uue käsu,” ütleb Issand,

„armastage üksteist nõnda nagu mina teid olen armastanud.”

℟ Halleluuja.

Evangeelium

✠ Lugemine püha Johannese evangeeliumist

17:20–26

Sel ajal [tõstis Jeesus oma silmad taeva poole ja palvetas:

„Püha Isa,] ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.

Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.

Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.

Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud. Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes.”

See on Issanda sõna.