Teie, kes Issandat kardate, oodake tema halastust ja ärge põigelge, et te ei langeks! Teie, kes Issandat kardate, uskuge temasse ja teie tasu ei jää tulemata! Teie, kes Issandat kardate, lootke head ja igavest rõõmu ning halastust!

Vaadake muistseid põlvkondi ja nähke: kes Issandasse uskujaist on jäänud häbisse? Või kes on püsinud tema kartuses ja on siis maha jäetud? Või kes on teda appi hüüdnud ja tema ei ole hüüdjast hoolinud?

Sest Issand on kaastundlik ja halastaja, ta annab patud andeks ning päästab hädaajal. Häda argadele südametele ja lõtvadele kätele ning patusele, kes käib kaht teed! Häda ükskõiksele südamele! Et ta ei usu, siis teda ei kaitsta.

See on Jumala sõna.

Psalm	Ps 112 [111]:1–2, 3–4, 5–7a, 7b–8, 9 (℟: 1a)

℟R. Õnnis on mees, kes kardab Issandat. või Halleluuja.

Õnnis on mees, kes kardab Issandat,

kellele väga meeldivad ta käsud.

Võimsaks saab tema seeme maa peal,

õiglaste sugu õnnistatakse.　℟

Vara ja rikkus on tema kojas

ja tema õigus püsib ikka.

Pimeduses tõuseb õiglastele valgus,

armuline ja halastav ja õige.　℟

Õnnis on mees, kes on armuline ja annab laenuks,

kes oma asju ajab õigluses,

Sest ta ei kõigu iialgi;

igaveseks mälestuseks jääb õige.

Ei ta karda õnnetuse sõnumit.　℟

Tema süda on kindel, ta loodab Issanda peale.

Tema süda on toetatud, ta ei karda,

kuni ta viimaks parastab oma vaenlasi.　℟

Ta jagab välja rikkalikult ja annab vaestele;

tema õigus püsib ikka,

tema sarv on kõrgel au sees.　℟

Halleluuja	Mt 5:3

℟ Halleluuja.

Õndsad on need, kes on vaimus vaesed,

sest nende päralt on taevariik.

℟ Halleluuja.

Evangeelium

✠ Lugemine püha Luuka evangeeliumist

12:32–34

Sel ajal üles Jeesus oma jüngritele:

„Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!

Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks! Tehke enesele kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus on teie aare, seal on ka teie süda.”

See on Issanda sõna.