Vennad!

Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud. Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda. Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.

See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!

See on Jumala sõna.

Psalm	Ps 103 [102]:1–2, 3–4, 8–9, 13–14, 17–18a (℟: 1a)

℟R. Kiida, mu hing, Issandat.

Kiida , mu hing, Issandat,

ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime!

Kiida, mu hing, Issandat,

ja ära unusta ainsatki tema heategu!　℟

Tema annab andeks kõik su ülekohtu,

tema parandab kõik su tõved.

Tema lunastab su elu hukatusest

ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga.　℟

Halastaja ja armuline on Issand,

pikameelne ja rikas heldusest.

Tema ei riidle lõpmata

ega pea igavesti viha.　℟

Otsekui isa halastab laste peale,

nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.

Sest ta teab, millist tegu me oleme;

tal on meeles, et oleme põrm.　℟

Aga Issanda heldus on igavesest igavesti

nendele, kes teda kardavad,

ja tema õigus jääb laste lastele,

neile, kes peavad tema lepingut.　℟

Halleluuja	Lk 21:36

℟ Halleluuja.

Valvake igal ajal, paludes,

et te oleksite väärilised seisma Inimese Poja ees.

℟ Halleluuja.

Evangeelium

✠ Lugemine püha Luuka evangeeliumist

12:35–40

Sel ajal ütles Jeesus oma jüngritele:

„Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda – õndsad on need!

Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda. Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!”

See on Issanda sõna.