Lugemine apostel Pauluse kirjast filiplastele

4:4–9

Vennad!

Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.

Viimaks veel, vennad, mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage! Mida te olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult, seda tehke, ning rahu Jumal on siis teiega.

See on Jumala sõna.

Psalm	Ps 34 [33]:2–3, 4–5, 6–7, 8–9, 10–11 (℟: 2a või 9a)

℟R. Ma tänan Issandat igal ajal. või Maitske ja vaadake, et Issand on hea.

Ma tänan Issandat igal ajal,

alati on tema kiitus minu suus.

Issandast kiitleb mu hing.

Viletsad kuulevad ja rõõmutsevad.　℟

Ülistage Issandat koos minuga

ja tõstkem üheskoos kõrgeks tema nimi!

Ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle

ning tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest.　℟

Kes tema poole vaatavad, säravad rõõmust

ja nende palgeile ei tule kunagi häbi.

Siin see armetu hüüdis ja Issand kuulis

ning päästis tema kõigist ta kitsikustest. 　℟

Issanda ingel on leerina nende ümber, kes teda kardavad,

ja ta vabastab nad.

Maitske ja vaadake, et Issand on hea!

Õnnis on mees, kes tema juures pelgupaika otsib.　℟

Kartke Issandat, teie, tema pühad!

Sest neil, kes teda kardavad, ei ole millestki puudust.

Noored lõvidki väsivad ja on näljas;

aga kes Issandat otsivad, neil ei puudu mingit head.　℟

Halleluuja	Jh 15:9b; 5b

℟ Halleluuja.

„Jääge minu armastusse,” ütleb Issand,

„kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja.”

℟ Halleluuja.

✠ Lugemine püha Johannese evangeeliumist

17:20–26

Sel ajal [tõstis Jeesus oma silmad taeva poole ja palvetas:

„Püha Isa,] ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.

Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.

Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.

Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud. Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes.”

See on Issanda sõna.