Armsad!

Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi. Kes ei armasta, see jääb surma. Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks.

Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?

Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!

See on Jumala sõna.

Psalm	Ps 112 [111]:1–2, 3–4, 5–7a, 7b–8, 9 (℟: 1a)

℟R. Õnnis on mees, kes kardab Issandat. või Halleluuja.

Õnnis on mees, kes kardab Issandat,

kellele väga meeldivad ta käsud.

Võimsaks saab tema seeme maa peal,

õiglaste sugu õnnistatakse.　℟

Vara ja rikkus on tema kojas

ja tema õigus püsib ikka.

Pimeduses tõuseb õiglastele valgus,

armuline ja halastav ja õige.　℟

Õnnis on mees, kes on armuline ja annab laenuks,

kes oma asju ajab õigluses,

Sest ta ei kõigu iialgi;

igaveseks mälestuseks jääb õige.

Ei ta karda õnnetuse sõnumit.　℟

Tema süda on kindel, ta loodab Issanda peale.

Tema süda on toetatud, ta ei karda,

kuni ta viimaks parastab oma vaenlasi.　℟

Ta jagab välja rikkalikult ja annab vaestele;

tema õigus püsib ikka,

tema sarv on kõrgel au sees.　℟

Halleluuja või salm enne evangeeliumit	Jh 13:34

(℟ Halleluuja.)

„Ma annan teile uue käsu,” ütleb Issand,

„armastage üksteist nõnda nagu mina teid olen armastanud.”

(℟ Halleluuja.)

Evangeelium

✠ Lugemine püha Matteuse evangeeliumist

25:31–40

Sel ajal ütles Jeesus oma jüngritele:

„Kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele.

Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.”

Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?”

Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.””

See on Issanda sõna.