Vennad!

Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.

Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt. Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda.

See on Jumala sõna.

Psalm	Ps 1:1–2, 3, 4 ja 6 (℟: 2a või 40 [39]:5a või 92 [91]:13–14)

℟R. Tema rõõm on Issanda Seadus. või Õnnis on mees, kes loodab Issanda peale. või Õige lokkab nagu Issanda kotta istutatud palmipuu.

Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi

ega seisa patuste tee peal

ega istu pilkajate killas,

vaid kellel on hea meel Issanda Seadusest

ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad.　℟

Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde,

mis vilja annab omal ajal

ja mille lehed ei närtsi;

ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.　℟

Aga nõnda ei ole õelad;

vaid nad on nagu aganad, mida tuul laiali ajab.

Sest Issand tunneb õigete teed;

aga õelate tee läheb hukka.　℟

Halleluuja	Jh 15:9b; 5b

℟ Halleluuja.

„Jääge minu armastusse,” ütleb Issand,

„kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja.”

℟ Halleluuja.

Evangeelium

✠ Lugemine püha Johannese evangeeliumist

17:20–26

Sel ajal [tõstis Jeesus oma silmad taeva poole ja palvetas:

„Püha Isa,] ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.

Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.

Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.

Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud. Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes.”

See on Issanda sõna.