Lugemine apostel Pauluse kirjast efeslastele |
4:1–7, 11–13 |
Vennad!
Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.
Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt. Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda.
See on Jumala sõna.
Psalm |
Ps 40 [39]:2 ja 4ab, 7–8a, 8b–9, 10 (℟: vrd 8a ja 9a) |
℟R. Vaata, ma tulen, Issand, Sinu tahtmist tegema.
Ma ootasin Issandat suure ootusega;
Ta kummardus mu poole.
Ta pani mu suhu uue laulu,
kiituslaulu meie Jumalale. ℟
Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi –
aga mu kõrvad oled sa avanud.
Põletus- ja patuohvrit sa ei nõua,
siis ma ütlesin: „Vaata, ma tulen.” ℟
„Rullraamatus on minust kirjutatud:
Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega
ja sinu Seadus on mu südames.” ℟
Ma jutlustan õiglust suures koguduses;
vaata, ma ei sule oma huuli,
Issand, sina tead seda! ℟
Halleluuja |
Halleluuja |
℟ Halleluuja.
Seeme on Jumala sõna, külvaja on Kristus;
need, kes selle leiavad, jäävad igavesti.
℟ Halleluuja.
✠ Lugemine püha Markuse evangeeliumist |
4:1–10, 13–20 |
Sel ajal:
Jeesus hakkas taas õpetama järve ääres. Ja tema juurde kogunes väga suur rahvahulk, nii et ta pidi astuma paati ja istuma järvel. Ja kogu rahvahulk oli järve rannal ning ta õpetas neid palju tähendamissõnadega. Ja ta ütles neile oma õpetuses:
„Kuulake! Vaata, külvaja läks välja külvama. Ja külvamisel juhtus, et osa seemet pudenes tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle. Ja osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda, ent kui päike tõusis, siis see närtsis ja kuivas ära, sest sel ei olnud juurt. Ja osa seemet kukkus ohakate sekka, ning ohakad tõusid ja lämmatasid selle ning see ei andnud vilja. Ja osa kukkus heasse mulda ja andis sirgudes ja kasvades vilja ning kandis kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.”
Ja ta ütles: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”
Kui Jeesus jäi koos kaheteistkümne jüngri ja mõne teisega omaette, küsisid need temalt seletust nende tähendamissõnade kohta.
Ja Jeesus ütles neile: „Teie ei tea isegi selle tähendamissõna tähendust, ja kuidas te siis võiksite mõista mis tahes muud tähendamissõna? Külvaja külvab sõna. Teeäärsed on need, kuhu külvatakse sõna, ja kui nad vaid kuulevad, tuleb kohe saatan ja võtab ära neisse külvatud sõna. Ja nõndasamuti on sellega, mis kivisele maale külvati: need on, kes sõna kuuldes võtavad selle kohe rõõmuga vastu, ent neil pole enestel juurt, vaid nad on heitlikud; kui neid siis sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, loobuvad nad kohe. Ja teised on need, mis ohakate sekka külvati: need on sellised, kes sõna küll kuulevad, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus ja mitmesugused muud himud haaravad neid ja lämmatavad sõna ära ning see jääb viljatuks. Ja kes heasse mulda külvati, on need, kes sõna kuulevad ja omaks võtavad ja vilja kannavad kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.”
See on Issanda sõna.
või lühem:
✠ Lugemine püha Markuse evangeeliumist |
4:1–9 |
Sel ajal:
Jeesus hakkas taas õpetama järve ääres. Ja tema juurde kogunes väga suur rahvahulk, nii et ta pidi astuma paati ja istuma järvel. Ja kogu rahvahulk oli järve rannal ning ta õpetas neid palju tähendamissõnadega. Ja ta ütles neile oma õpetuses:
„Kuulake! Vaata, külvaja läks välja külvama. Ja külvamisel juhtus, et osa seemet pudenes tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle. Ja osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda, ent kui päike tõusis, siis see närtsis ja kuivas ära, sest sel ei olnud juurt. Ja osa seemet kukkus ohakate sekka, ning ohakad tõusid ja lämmatasid selle ning see ei andnud vilja. Ja osa kukkus heasse mulda ja andis sirgudes ja kasvades vilja ning kandis kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordselt.”
Ja ta ütles: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”