Kuningas Joosia päevil:

Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles: „Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu: ma panin su rahvastele prohvetiks.

Aga sina vööta oma niuded, võta kätte ja räägi neile kõik, mida ma sul käsin. Ära kohku nende ees, et mina sind nende ees ei peaks kohutama!

Sest vaata, mina panen su täna kindlustatud linnaks ja raudsambaks ning vaskmüüriks kogu maa vastu, Juuda kuningate, selle vürstide, preestrite ja maa rahva vastu. Nad võitlevad sinu vastu, aga nad ei saa võimust su üle, sest mina olen sinuga, ütleb Issand, ja ma päästan sinu.”

See on Jumala sõna.

Psalm	Ps 71 [70]:1–2, 3–4a, 5–6ab, 15ab ja 17 (℟: vrd 15ab)

℟R. Mu suu kuulutab sinu päästet, Issand.

Issand, sinu juures otsin ma pelgupaika,

ära lase mind iialgi jääda häbisse!

Oma õiglusega tõmba mind välja kitsikusest ja vabasta mind;

pööra oma kõrv mu poole ja päästa mind!　℟

Ole mulle kaitsjaks kaljuks,

kuhu ma aina saan minna!

Sina oled käskinud mind päästa,

sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus.

Mu Jumal, vabasta mind õela käest!　℟

Sest sina oled mu ootus, Issand Jumal.

Sa oled mu kindel lootus mu noorpõlvest.

Sinule ma olen toetunud sündimisest,

sa oled kandnud mu eest hoolt emaihust alates.　℟

Mu suu peab jutustama sinu õiglusest

ja su päästetegudest kogu päeva.

Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east,

ja sestsaadik ma kuulutan sinu imesid.　℟

Teine lugemine

Lugemine apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele

12:31–13:13

Vennad!

Taotlege suuremaid armuande! Ja ma näitan teile veel ülevama tee.

Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.

Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.

Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.

Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.

See on Jumala sõna.

Lugemine apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele

13:4–13

See on Jumala sõna.

Halleluuja	Lk 4:18cd

℟ Halleluuja.

Issand on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit,

kuulutama vangidele vabakslaskmist

℟ Halleluuja.

Evangeelium

✠　Lugemine püha Luuka evangeeliumist

4:21–30

Sel ajal:

Jeesus hakkas sünagoogis rääkima: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud.”

Ja kõik tunnustasid teda ja imestasid, et tema suust tulid sellised armusõnad, ja ütlesid: „Eks tema ole Joosepi poeg?”

Aga tema ütles neile: „Küllap te ütlete mulle selle vanasõna: Arst, aita iseennast! Mida kõike oleme kuulnud Kapernaumas olevat sündinud, seda tee ka siin, oma kodukohas!”

Ja Jeesus ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, ükski prohvet ei ole tunnustatud oma kodukohas. Tõepoolest, ma ütlen teile, palju lesknaisi oli Iisraelis Eelija päevil, mil taevas oli kolm aastat ja kuus kuud suletud, nii et suur nälg tuli üle kogu maa, aga Eelijat ei läkitatud kellegi juurde nendest, vaid Sareptasse Siidonimaal ühe lesknaise juurde. Ja palju pidalitõbiseid oli Iisraelis prohvet Eliisa ajal, ent keegi neist ei saanud puhtaks kui vaid süürlane Naaman.”

Seda kuuldes said kõik sünagoogis viibijad täis raevu ja tõusid püsti, ajasid ta külast välja ja viisid üles mäerünkale, mille peale oli ehitatud nende küla, et teda ülepeakaela alla tõugata. Jeesus läks aga nende keskelt läbi ja kõndis oma teed.

See on Issanda sõna.