Lugemine esimesest Moosese raamatust |
15:5–12, 17–18 |
Neil päevil:
Jumal viis Aabrami õue ning ütles: „Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!” Ja ta ütles temale: „Nõnda saab olema sinu sugu!” Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.
Ja Jumal ütles Aabramile: „Mina olen Issand, kes tõi sind Kaldea Uurist, et anda sulle päranduseks see maa!”
Aga Aabram küsis: „Issand Jumal, millest ma ära tunnen, et ma selle pärin?”
Siis ta vastas temale: „Too mulle kolmeaastane mullikas, kolmeaastane kits, kolmeaastane jäär ja turteltuvi koos lennuvõimelise pojaga.” Ja ta tõi temale kõik need, lõikas need keskelt lõhki ja pani vastavad pooled vastakuti; aga lindusid ta ei lõiganud lõhki. Kui röövlinnud laskusid korjuste peale, siis peletas Aabram need minema.
Aga kui päike loojus, vajus Aabram sügavasse unne, ja vaata, suur ja pime hirm haaras teda.
Ja kui päike oli loojunud ja kui oli pime, siis nähti suitsevat küpsetusahju ja tuleleeki, mis nende lõigatud tükkide vahelt läbi käis. Selsamal päeval tegi Issand Aabramiga lepingu ja ütles: „Sinu soole ma annan selle maa Egiptuseojast suure jõeni, Frati jõeni.”
See on Jumala sõna.
Psalm |
Ps 27 [26]:1, 7–8a, 8bc–9abc, 13–14 (℟: 1a) |
℟R. Issand on mu valgus ja mu pääste.
Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma?
Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema? ℟
Issand, kuule mu häält, kui ma hüüan;
ole mulle armuline ja vasta mulle!
Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb: „Otsige mu palet!” ℟
Siis ma otsin, Issand, sinu palet.
Ära peida oma palet minu eest,
ära tõuka enesest vihas oma sulast!
Sina olid mu abi, ära lükka mind ära. ℟
Ometi ma usun, et saan näha Issanda headust elavate maal.
Oota Issandat, ole vahva, ja su süda olgu kindel!
Oh, oota Issandat! ℟
Lugemine apostel Pauluse kirjast filiplastele |
3:17–4:1 |
Vennad, võtke mind eeskujuks ja jälgige neid, kes elavad nõnda, nagu meie teile eeskujuks oleme. Sest paljud, kellest ma teile sagedasti olen rääkinud ning nüüd nuttes räägin, elavad Kristuse risti vaenlastena. Nende lõpp on hukatus, nende jumal on kõht ja nende au on nende häbis; nad mõtlevad maapealsetest asjadest.
Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust, kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab ka alistada enesele kõik.
Niisiis, mu armsad ja igatsetud vennad, minu rõõm ja aupärg, püsige nõnda Issandas, armsad!
See on Jumala sõna.
Lugemine apostel Pauluse kirjast filiplastele |
3:20–4:1 |
See on Jumala sõna.
Salm enne evangeeliumit |
vrd Mt 17:5 |
Helendavast pilvest kostis Isa hääl:
„See on minu armas Poeg, Teda kuulake!”
✠ Lugemine püha Luuka evangeeliumist |
9:28–36 |
Sel ajal:
Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks. Ja ennäe, kaks meest kõnelesid Jeesusega, need olid Mooses ja Eelija, kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia. Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne.
Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas. Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale.” Ta ei teadnud, mida ta ütleb. Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes.
Ja pilvest kostis hääl: „See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!” Ja kui see hääl oli kostnud, selgus, et Jeesus oli üksi.
Ja nemad vaikisid ega kuulutanud kellelegi neil päevil midagi sellest, mida nad olid näinud.