Neil päevil:

Hanna jäi lapseootele ning pärast päevade möödumist tõi ta ilmale poja ja pani temale nimeks Saamuel. „Sest ma palusin teda Issandalt,” ütles Hanna.

Kui siis mees Elkana ja kogu ta pere läks Issandale ohverdama iga-aastast ohvrit ja oma tõotust, Hanna ei läinud, sest ta ütles oma mehele: „Alles siis, kui poiss on võõrutatud, viin ma tema, et ta võiks ilmuda Issanda palge ette ja jääda sinna igavesti.”

Ja ta viis tema enesega üles, kui ta tema oli võõrutanud, koos kolme härjavärsi, poole vaka jahu ja kruusi veiniga; ta viis tema Issanda kotta Siilosse, kuigi poiss oli alles nooruke.

Ja nad tapsid härjavärsi ning tõid poisi Eeli juurde. Ja Hanna ütles: „Oh, mu isand! Nii tõesti kui sa elad, mu isand, olen mina see naine, kes seisis siin su juures Issandat paludes. Selle poisi pärast ma palusin ja Issand andis mulle mu palve peale, mida ma temalt palusin. Seepärast annan minagi tema Issandale: kõigiks oma elupäeviks olgu ta antud Issandale!” Ja nad kummardasid seal Issandat.

See on Jumala sõna.

Psalm	Ps 84 [83]: 2–3, 5–6, 9–10 (℟: vrd 5a)

℟R. Õndsad on need, kes elavad sinu kojas, Issand.

Kui armsad on sinu hooned, Taevavägede Issand!

Issanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing;

mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole.　℟

Õndsad on need, kes elavad sinu kojas;

nad kiidavad sind alati.

Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus,

kelle mõttes on pühad teekonnad.　℟

Issand, Taevavägede Jumal, kuule mu palvet,

võta kuulda, Jaakobi Jumal!

Meie kilp, Jumal, vaata siia

ja pane tähele oma võitud mehe palet!　℟

Teine lugemine

Lugemine apostel Johannese esimesest kirjast

3:1–2, 21–24

Armsad!

Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi. Maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne teda. Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on.

Armsad, kui meie süda ei süüdista, siis on meil julgus Jumala ees ja mida me iganes palume, seda me saame temalt, sest me peame tema käske ja teeme, mis on tema silmis meelepärane.

Ja see on tema käsk, et me usuksime tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse ja armastaksime üksteist, nii nagu tema meile on käsu andnud. Ja kes peab tema käske, püsib Jumalas ja Jumal temas. Ja sellest me tunneme ära, et tema püsib meis – Vaimust, kelle ta meile on andnud.

See on Jumala sõna.

Halleluuja	vrd Ap 16:14b

℟ Halleluuja.

Issand, ava meie südamed,

et me paneksime tähele Sinu poja sõnu.

℟ Halleluuja.

Evangeelium

✠　Lugemine püha Luuka evangeeliumist

2:41–52

Jeesuse vanemad käisid igal aastal paasapühadel Jeruusalemmas. Kui Jeesus oli saanud kaheteistkümneaastaseks, läksid nad üheskoos pühadeaja kombe järgi üles Jeruusalemma. Kui nad olid pärast nende päevade möödumist teel kodu poole, jäi Jeesus Jeruusalemma, ent tema vanemad ei teadnud seda. Aga et nad arvasid tema olevat teekaaslaste seas, käisid nad ära ühe päeva tee ja hakkasid alles siis otsima teda sugulaste ja tuttavate juurest. Ja kui nad teda ei leidnud, pöördusid nad teda otsides tagasi Jeruusalemma.

Kolme päeva pärast sündis, et nad leidsid Jeesuse pühakojas istumas õpetajate keskel neid kuulamas ja küsitlemas. Kõik, kes teda kuulsid, olid hämmastunud tema mõistusest ja ta vastustest.

Ja Jeesuse vanemad olid teda nähes jahmunud ning ta ema ütles talle: „Poeg, miks sa oled meile nõnda teinud? Vaata, su isa ja mina oleme sind südamevaluga otsinud.”

Ent tema ütles neile: „Miks te siis olete mind otsinud? Kas te ei teadnud, et ma pean olema neis paigus, mis on mu Isa päralt?”

Aga nemad ei mõistnud neid sõnu, mis ta neile rääkis.

Jeesus läks koos nendega ja tuli Naatsaretti ning oli neile allaheitlik. Tema ema hoidis kõik need lood oma südames alal.

Ja Jeesus kasvas tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures.

See on Issanda sõna.